Neitsi Maarja austamisest

Neitsi maarja

Neitsi Maarja


Neitsi Maarja ja tema tähtsus on paavstluse kõrval tõenäoliselt suurim protestante ja katoliiklasi eraldav asjaolu. Katoliiklik suhtumine Maarjasse tundub protestantidele sageli liialdusena. Piiblis on Maarjast otseselt juttu üsna vähe ja seetõttu peetakse enamust traditsiooniliste (katoliku ja õigeusu) kirikute arusaamu ekslikeks.

Maarja – igavesti neitsi


”Neitsi” on Maarja vanim ja tuntuim nö. lisanimi. Katoliku kirik õpetab, et Maarja oli neitsi elu lõpuni, hoolimata Jeesuse sünnitamisest ja Joosepiga abielus olemisest. Kõik kristlased usuvad Jeesuse neitsistsündimist (Lk 1:34–35), aga protestandid ei pea Maarjat igavesti neitsiks, sest usuvad, et ta sünnitas lapsi ka Joosepile.

Apostliku usutunnistuse väljend “sündinud Neitsist Maarjast” on otsustav, sest annab tunnistust, et apostliku usutunnistuse formuleerimise ajal oli Maarja neitsi. Protestantliku arusaama kohaselt tähendab usutunnistuse see lause vaid seda, et Maarja oli neitsi Jeesuse sünnitamise ajani. Piiblile viidates väidetakse, et Jeesusel oli vendi (nt. Mt 12:46, 13:55), lisaks viidatakse: ”[Joosep] ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud.” (Mt 1:25) ja ”[Maarja] tõi ilmale oma esimese poja” (Lk 2:7).

Siiski, sõna “vend” tähendab heebrealaste ja teiste semiidi rahvaste juures ka isa või ema vendade-õdede lapsi ja onusid. Näiteks Aabram kutsus Loti vennaks, kuigi ta oli tegelikult Aabrami vennapoeg (1Ms 13:8, 12:5). Piiblit kasutades võib näidata, et Jeesuse mainitud “vennad” ei olnudki Maarja ja Joosepi lapsed (Gl 1:18–19, Mt 10:2–3, Jh 19:25, Mt 27:56).

Matteuse väljend ”enne kui” on kreeka keeles heos hou (enne kui, kuni, mingi ajani) ja ei tähenda vältimatult seda, et mainitud asi oleks hiljem teistmoodi. Piiblis on teisigi kohti, kus heus hou ei pööra tegevust/olukorda vastupidiseks peale lauses käsitletud aega (nt. Ps 72:7 ja 112:8).

Esimese pojaga seoses on nii, et iga juudi perekonda sündiv laps on esimene ehk esiklaps sõltumata sellest, kas perre sünnib teisi lapsi või mitte. Esmasündinu tähtsus oli selles, et ta tuli Jumalale pühitseda (2Ms 13:2). Vaevalt, et iisraellased ootasid teise lapse sündimist, et võiksid sooritada esiklapse pühitsemine.

Maarja poolt väljendatud imestus, kui ingel Gabriel teatab lapse sünnitamisest (Lk 1:34), viitabki Maarja tõotusele jääda igavesti neitsiks. Kui Maarjal oleks olnud plaanis seksuaalne suhe Joosepiga, siis ta poleks imestanud, kuidas tema rasedus saaks võimalikuks. Ainuke sobiv selgitus Maarja imestusele on see, et Maarja oli andnud Jumalale vande jääda igavesti neitsiks. Kogu kristlik traditsioon toetab seda mõtet.

Aastatel 300–400 väitsid kirikuisad muu hulgas, et prohvet Hesekieli sõnad: “See värav peab olema suletud, seda ei tohi avada ja ükski ei tohi sellest sisse minna, sest Issand, Iisraeli Jumal, on sellest sisse läinud! Seepärast peab see olema suletud!” (Hs 44:2) viitavad Maarja neitsilikkusele.

Maarja – uus Eeva


Paulus kirjutab: ”…Aadam, kes oli eeltähenduseks temast, kes pidi tulema. … Sest kui ühe inimese üleastumise läbi paljud on surnud, siis seda kindlamini on paljudele saanud ülirohkeks Jumala arm ja and ühe inimese – Jeesuse Kristuse – armu kaudu… Jah, ühe inimese üleastumise tõttu on surm valitsenud kuningana selle ühe kaudu… Nõnda siis, nagu ühe üleastumise läbi tuli kõigile inimestele surmamõistmine, nii on ka selle ühe õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigekssaamine eluks. Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks.” (Rm 5:14–19, vt. ka 1Kr 15:21–22, 45–49). Nii nagu Eeva uskus Saatanat ja tõi patu maailma, uskus Maarja Jumala sõna kuulutavat inglit ja tõi päästmise maailma. Nii nagu Aadamat, nii ka Jeesust kiusati aias (Eedenis – Getsemanes) (1Ms 3:1–5 ja Jh 18:1). Aadama ja Jeesuse surmaga on tihedalt seotud puu (Aadama viljapuu – Jeesuse ristipuu) (1Ms 3:6–7 ja Jh 19:17–18). Aadam oli enne oma vaimset surma (pattu) alasti puu juures, Jeesuse riided võeti ära enne surma (1Ms 2:25 ja Jh 19:23–24). Aadam ja Jeesus jäid (surma)unne, et nende küljest võiks tärgata uus elu (1Ms 2:21–22 ja Jh 19:34).

Selles valguses on Maarja roll õndsusloos selgelt nähtav. Johannes, kelle juures Maarja elas peale Jeesuse surma, mainib Jeesuse ema evangeeliumi alguses (Kaana pulma puhul) ja lõpus (Risti all). Mõlemas kohas kõnetab Jeesus Maarjat esmapilgul kummaliselt – “naine”. Mitte “ema”, isegi mitte “Maarja”, vaid “naine”. Jeesuse sõnade valik ei osuta sellele, justkui ei austanuks Ta oma ema (Jeesus täitis käsud täiuslikult – ka neljanda), vaid see osutab 1. Moosese raamatule.

Naine” oli nimi, mille Aadam andis Eevale (1Ms 2:23). Eeva oli kõigi inimeste (alg)ema (1Ms 3:20), Maarjast sai kõigi Jeesuse järgijate ja päästetute Ema (Jh 19:27). Eeva andis Aadamale keelatud puu vilja (1Ms 3:6), Maarja andis uuele Aadamale, Jeesusele, ihu vilja – inimolemuse (Lk 1:42). Eeva pani Aadama Eedeni aias tegema esimese patu (1Ms 3) – Maarja, uus Eeva, pani Kaanas Jeesuse tegema esimese ime (Jh 2).

Madu (heebrea sõna võib tähendada ka lohemadu) meelitas aegade alguses Eeva pattu tegema ja Jumal ütles maole: ”… ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele …” (1Ms 3:15). Piibli viimases raamatus kirjutatakse ”Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse… oli lapseootel… suur tulipunane lohe… seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps. Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid… Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega… Lohe ei saanud võimust…” (Ilm 12:1-8).

Raudsauaga rahvaid karjatav poeg on viide psalmile, mis ennustab Jumala Poja tulemist (Ps 2:7–9). See poeg, Messias, on Jeesus – ja Tema ema on Maarja. Maarja ”seeme” (Jeesus) purustas Saatana, nagu Jumal aegade alguses ennustas.

Maarja – uus lepingulaegas


Lepingulaegas oli iidses Iisraelis kõige püham ese. See oli tehtud akaatsiapuust ja kaetud kullaga nii seest kui väljast (2Ms 25:10–11), olemaks Jumalalt saadud kümne käsu kivilaudade vääriline. Saalomoni templis asetses lepingulaegas templi kõige pühamas osas. Laekas oli lisaks seadusetahvlitele kuldne nõu mannaga ja Aaroni sau (Hb 9:4). Umbes aastal 587 e. Kr. peitis prohvet Jeremia laeka ära (2Mak 2:5–8). Jeesuse ajaks oli sellest kulunud umbes 600 aastat ning taastatud Jeruusalemma templis ei olnud enam seda kõige pühamat eset.

Võime vaid ette kujutada Ilmutusraamatu esimeste lugejate mõtteid ja tundeid, kui peale seitsmendat pasunat (Ilm 11:5; see meenutab Jeeriko vallutamist – vrd Jos 6:13–15) ilmub nähtavale seaduselaegas. Johannes kirjutab: “Jumala tempel taevas avanes ning tema templis sai nähtavaks tema lepingulaegas, ja sündis välke ja kõuemürinaid ja pikselööke ja maavärin ja suur rahesadu” (Ilm 11:19).

Piibel jagati peatükkideks alles keskajal, enne seda oli ka Johannese ilmutusraamatu tekst ühtne jätkuv jutustus. Seetõttu võime lugeda 11. peatüki lõpu ja 12. alguse salmid üheks sündmuseks: “Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas” (Ilm 12:1). See naine sünnitab poja, kes karjatab maailma rahvaid raudse sauaga, ja taevas puhkeb sõda (vt. Ilm 12:5,7).

Piltmõistatuse tükid leiavad oma koha. Vanas lepingulaekas oli Aaroni (iidse preestri) sau, uues lepingulaekas oli igavene Ülempreester (Hb 5:4–6) ja karjane raudse sauaga. Vanas lepingulaekas oli manna, taevane leib (2Ms 16:4,15), uus lepingulaegas kandis endas taevast tulnud igavest elu leiba (Jh 6:48–50). Vanas lepingulaekas oli kirjutatud Jumala sõna, uus lepingulaegas sünnitas Jumala lihaks saanud Sõna (Jh 1:14). Iisrael kandis sõjas kaasas vana lepingulaegast (Jos 6:13–17), uus taevane Iisrael peab oma vaimset võitlust uue lepingulaeka lähedalolus (Ilm 12:1–17).

Püha Vaim annab meile vihjeid Maarjast uue lepingulaekana ka Luuka kaudu. 2. Moosese raamat räägib, et kui laegas oli pandud paigale, “siis pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu” (2Ms 40:34). Luuka evangeeliumis ütleb ingel Maarjale midagi väga sarnast: “Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal…” (Lk 1:35). 2. Samueli raamatu jutustuses vanast lepingulaekast ja Luuka jutustuses Maarja külaskäigust Elisabeti juurde on veelgi hämmastavamaid paralleele (vrd 2Sm 6:1–11 ja Lk 1:39-44). Taavet tantsis ja kargles laeka ees preestri riietes (2Sm 6:14,16), preesterlikust suguvõsast pärit Ristija Johannes hüppas ema ihus Maarja ees (Lk 1:5,41). Taavet ütles: “Kuidas võib Issanda laegas tulla minu juurde?” (2Sm 6:9), Eliisabet ütles: ”Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?” (Lk 1:43). Taavet hõiskas rõõmust laeka lähedalolus (2Sm 6:15), Eliisabet hüüdis õnnistuse kõva häälega Maarja lähedalolus (Lk 1:42). Laegas jäi Obed-Edomi majja kolmeks kuuks (2Sm 6:11), Maarja jäi Eliisabeti juurde kolmeks kuuks (Lk 1:56). Laegas viidi lõpuks tagasi koju ja jõudis Jeruusalemma templisse (2Sm 6:12; 1Kn 8:1–11), Maarja läks koju tagasi ja tõi lihaks saanud Jumala Jeruusalemma templisse (Lk 1:56; 2:22).

Nii nagu vana lepingulaegas oli väga keskne juutide jumalateenistuses, nii peaks ka Maarja olema keskne kristlikus pühitsuselus.

Pärispatuta saamine


Kirik õpetab, et Kristuse teenete pärast hoiti Neitsi Maarja juba eostamise hetkest alates puutumatuna kõigest pärispatu rikutusest ja et kogu oma elu jooksul ei langenud ta kordagi pattu.

Levinuimad vastulaused pärispatuta saamise vastu on Pauluse sõnad: “sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu…” (Rm 3:23–24) ning Maarja tänulaulu koht “mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast” (Lk 1:47).

Pauluse sõnu võib mõista kolmel viisil: 1) kõik inimesed on teinud isiklikult pattu, 2) kõik inimesed on pärispatu all, 3) kõik inimesed = kõik, välja-arvatud erandjuhtumid, kelle mainimiseks Paulusel ei olnud kontekstiliselt põhjust.

Esimene viis ei saa olla õige, sest näiteks enne sündimist või beebieas surnud lapsed ei ole saanud teha isiklikult pattu, sest selleks on vaja kurja teadlikku ja vaba valimist.

Teine viis mõista on lause loogika koha pealt võimalikum, kuid Pauluse sõnad ei ole “kõik on pärispatu all”, vaid “kõik on teinud pattu”. Pealegi ei ole pärispatt iga inimese tegu, vaid armu, kirkuse ja pühaduse puudumine – see on seisund, millesse igaüks sünnib. Isegi kui Paulus oleks mõelnud pärispattu, teame, et lisaks Maarjale on teinegi erand: Jeesus. Paulus ei öelnud “välja-arvatud Jeesus”, järelikult on võimalik, et lauses on mõeldud erandina ka Maarjat.

Järele jääb kolmas võimalus, sest nagu märkasime, on sel reeglil erandeid, ja nende loetlemine ei olnud antud kontekstis vajalik.

Mis puudutab Maarja kiituslaulu, siis ka Maarja vajas päästjat. Kuid ainult Tema sai erilise kingitusena Jumala armu ja pääste enne patu alla langemist ja enne Kristuse lunastustööd, mitte alles peale seda, nagu meie kõik ülejäänud. Jumal oli päästnud Maarja enne Kristuse ristisurma ja ülestõusmist, juba Maarja eostamise hetkel. Ingel Gabriel tundub olevat samal joonel, kui tervitab Maarjat sõnaga “armuleidnu” (Lk 1:28), seda enne kui Jeesus hankis oma lunastustööga armu inimkonnale.

Kreekakeelne sõna kecharitomene (“armusaanu”) on perfekti vorm, mis tähendab täielikult lõpuni viidud tegevust, millel on jätkuv mõju ka praegusel hetkel. Ladina keeles ja paljudes muudes keeltes, milles selline ajavorm puudub, on tervituse sõnad tõlgitud “täis armu”. Kuidas oleks võinud Maarja olla täis armu, täiuslikult armuleidnu, kui temas oleks olnud väikseimgi patu plekk? Jumal andis Maarjale armu juba enne, et ta oleks vääriline elukoht inimeseks saanud, ääretult puhtale ja täiuslikule Jumalale. Maarja on “õnnistatud naiste seas” (Lk 1:42) – seda isegi Eeva suhtes, ehkki Eeva oli pärispatuta.

Taevasse võtmine


Maarja ihulik Taevasse võtmine on loogiline järg tema pärispatuta eostamisele, sest surm on patu palk (Rm 6:23). Maarja ei astunud Taevasse nagu Jeesus, vaid ta võeti sinna Jumala väes, nagu mõned vana lepingu pühad (Mt 27:52–53, 2Kn 2:11). Tugev asitõend Maarja Taevasse võtmise toetuseks on see, et ükski vana tekst ei maini tema surnukeha või reliikviaid. Apostlite ja märtrite surnukehad ja reliikviad pandi aga alati hoolikalt tallele ning neid austati. Maarja surnukehast ei ole aga jälgegi, kuigi Jeesuse Emana oli ta Kiriku tähtsaim liige.

Maarja mitmed ihulised ilmumised (Guadalupe, Lourdes, Fatima) ja ilmutustega seoses olevad imed annavad tunnistust Maarja ihulisest Taevasse võtmisest. Lisaks sellele tunnistab ka Piibel ihuliselt Taevas olevast Jeesuse Emast (Ilm 12:1.5b).

Lõplik võti patusüüta eostamise ja Taevasse võtmise mõistmiseks on siiski Maarja eriline positsioon uue Eevana ja uue lepingulaekana. 1. Moosese raamatus kirjeldatud eelajaloos on kolm tegelast, kes viivad inimkonna patu võimu alla: Aadam, Eeva ja langenud ingel ehk Saatan (madu). Sellel vastavad Ilmutusraamatus kolm tegelast, kes viivad inimkonna patu võimu alt välja: Jeesus, Maarja ja ingel Gabriel. Viimased on esimestest selgelt kõrgeaulisemad. Kui Eeva loodi ilma pärispatuta ja uus Eeva on temast kõrgem ja aulisem, siis Maarja ei saanud olla pärispatu võimu all.

Aadam ja Eeva tegid pattu, uus Aadam ja uus Eeva ei teinud. Aadam ja Eeva said taas põrmuks, uus Aadam ja uus Eeva aga on kirgastatud ihudega taevalikus auhiilguses. 2. Moosese raamat räägib, kuidas Jumal ise andis Moosesele täpsed juhised lepingulaeka tegemiseks, sest Ta tahtis, et see oleks võimalikult täiuslik ja veatu olemaks Tema kirjutatud sõna kandmise vääriline. Veelgi pühamaks, täiuslikumaks ja veatumaks tahtis Jumal teha Maarja, kes kandis enda sees lihaks saanud Jumala Sõna.

Vana Testamendi tekst: “Tõuse, Issand, minema oma hingamispaika, sina ja su võimsuselaegas!” (Ps 132:8) avaneb Issanda Jeesuse ja uue lepingulaeka, Maarja, Taevasse võtmise valguses.

Jumala ja Kiriku Ema

Protestantlikud kristlased süüdistavad Katoliku Kirikut selles, et see pöörab liiga palju tähelepanu Maarjale ja liiga vähe ainsale Päästjale, Kristusele. Kristus on ainuke eestkostja ja Lunastaja ning Kiriku käsitlus Maarjast eestkostjana ja kaaslunastajana tundub paljudele neist lausa ebajumalateenistusena või pühaduserüvetusena. Süvenegem aga nüüd natuke rohkem asjasse.

Maarja – Jumala Ema

neitsi maarja2

Jumalaema” või ”Jumalasünnitaja” (kr. Theotokos) on kindlasti Maarja aulisim tiitel, mis tunnistati Maarjale omaseks aastal 431 Efesose oikumeenilisel Kirikukogul. See täpsustab usutõde, et Jeesus Kristus on Püha Kolmainsuse teine isik ja seeläbi tõeline Jumal (1Jh 5:20, Jh 1:1). Kuna Maarja sünnitas Jeesuse, kes on tõeline Jumal, on ta ka tõeline Jumalasünnitaja ehk Jumalaema. Ka Eliisabeti hüüatus: “Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?” (Lk 1:43) viitab ilmselgelt Jeesuse jumalikule isikule ja Maarjale kui Jumala emale.

Katoliku Kirik ei jumalda ega kummarda Maarjat ega püüa vähendada Kristuse väärtust. Vastupidi, Kristus ise on tõstnud oma armus Maarja nii kõrgele, et Maarja austamata jätmine jätaks tunnustamata selle, mida Jumal on Maarjas ja Maarja kaudu teinud. Nii nagu Tammsaare romaani kiitmine ei vähenda kirjaniku aud, nii ka Maarja – Jumala kauneima teose – ülistamine annab Jumalale au.

Maarja ülistamine ei ole ristiusu ülearune osa. Maarja ise kuulutab Püha Vaimu poolt inspireerituna ette: “…vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved” (Lk 1:48). Maarja on austamise vääriline, sest Jumal on teinud temale suuri asju (Lk 1:48–49).

Maarja – Kiriku ja usklike Ema

kolmas pilt

Kui Aadam ja Eeva langesid pattu, ütles Jumal Saatanale: “Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad” (1Ms 3:15). Selles ilmneb Maarja kutsumus uue Eevana ja Vabastaja Emana. Viis salmi hiljem on kirjutatud, et Eevast tuli “kõigi elavate ema” (1Ms 3:20). See on viide uue Eeva ehk Maarja saamisele kõigi igavese elu pärijate Emaks.

Maarja saab Kristuse Emaks, kui ta vastab jaatavalt ingli sõnadele: “Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” (Lk 1:38). Maarjast tuli kõigi Kristuses uue elu saavate inimeste Ema, sest ta sünnitas nende üleloomuliku elu allika. See avab meile Vana Testamendi sõnade “… ma olen su sulane, su teenija poeg” (Ps 116:16) sügavama mõtte.

Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma Ema ja jüngrit, keda Ta armastas, siis Ta ütles Emale: “Naine, vaata, see on su poeg!”. Seejärel ütles ta oma jüngrile: “Vaata, see on su ema!”” (Jh 19:26–27). Sõnadega “Naine, vaata, see on su poeg” Jeesus ehk uus Aadam (1Kr 15:45) viitab algul Maarjale uue Eevana, sest “naine” oli ju nimi, mille Aadam andis Eevale (1Ms 2:23). Seejärel laiendab Ta Maarja emaduse füüsilisest emadusest vaimsele emadusele, andes oma kalleima jüngri talle pojaks. Lõpetuseks teeb Ta selgeks, et Maarja on kõigi Tema järgijate Ema, kui Ta ütleb ainukesele Teda ustavalt ristini järginud jüngrile: “Vaata, see on su ema!”.

Jumala nõuks ei olnud päästa inimesed ainult juriidiliselt, kuulutades õndsaks kõik Temasse uskujad või Tema nimel heategijad. Pigem on Jumala õndsusnõu keskmes perekond. Inimene pääseb, liitudes Jumala perekonda ja saades Jumala lapseks (Rm 8:14–17, 1Jh 3:1–2). Jeesus õpetas, et Jumal ei ole ainult Issand (Isand), vaid ka Isa (Mt 6:8–9). Paulus kirjutab: “… et tema [Jeesus] oleks esmasündinu paljude vendade seas” (Rm 8:29).

Kui nüüd Jeesus on meie vend ja Jeesuse Isa on meie Isa (Jh 20:17), siis on selge, et Jeesuse Ema on ka meie Ema. Jeesus saatis meile Vaimu, milles võime hüüda Jumalale: “Abba, isa” (Rm 8:15). Ta tegi meist oma perekonna liikmed, vennad ja õed, oma Isa ja Ema lapsed.

Maarja – Taeva Kuninganna

neljas pilt

Vana Testamendi aegse Taaveti kuningriigi kuldaeg oli Iisraelile eelkujund tulevasest Messiaskuninga igavesest kuningriigist. Jumal ilmutas Taavetile: “… Issand annab sulle järeltuleva soo. Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega, siis ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi. Tema ehitab mu nimele koja ja mina kinnitan tema kuningriigi aujärje igaveseks ajaks. Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks!” (2Sm 7:11–14).

Jeesus on Jumala (Mk 1:1) ja Taaveti poeg (Mt 1:1). Ingel ütleb Maarjale: “Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu” (Lk 1:32–33). Jeesus on siis nagu Taavet Jumala kuningriigi kuningas. Vaadates, milline oli Vana Testamendi Taaveti õukond, näeme, et sealgi oli kuninganna – ja see kuninganna oli kuninga ema.

Samal viisil kui vanas lepingus kuningas austas oma ema, nii on ka Jeesus austanud Maarjat ja krooninud tema Taeva Kuningannaks (Ilm 12:1). Niisamuti kui Iisraeli kaksteist suguharu austasid kuninganna-ema, nii ka kaheteistkümne apostli peale ehitatud Kirik austab veelgi kõrgemale tõstetud Kuninganna-ema Neitsit Maarjat, kes on ka kõigi nende Ema, “kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus” (Ilm 12:17).

Maarja – Eestkostja

Kirik kutsub usklike üles paluma Maarjalt eestpalveid. Maarja poole ei palvetata, vaid palvetatakse koos temaga: “Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega” (Ap 1:14).

Paulus kutsub kristlasi üles “anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest” (1Tm 2:1). Ka protestandid kutsuvad üles teisi palvetama endi või kellegi eest või palvetavad ise üksteise eest ja toimivad sel viisil vahendajatena inimeste ja Jumala vahel. Samal viisil paluvad ka katoliiklased eestpalveid nii maa peal kui Taevas olevatelt pühadelt, viimastelt seda kaalukama põhjusega, et nad on igavesti Jumala läheduses. Eestpalved ei vähenda mingil viisil Jeesuse erilist ja ainulaadset vahendaja positsiooni inimeste ja Jumala vahel, vaid pigem osalevad selles ja tunnistavad selle jõust. Ka Maarja ei ole Kristusest eraldiseisev teine vahendaja, vaid tema vahendajaks olemine toetub täielikult Kristuse vahendaja rollile ja on sellest sõltuv.

Vanas Testamendis toimib kuninganna-ema vahendajana ja eestkostjana kuninga ja rahva vahel. Vastavalt sellele tuleb Uues Testamendis Maarja vahendaja-roll esile esmalt Kaana pulmas, kus ta toob pulmaliste probleemi Kristuse ette: “Neil ei ole enam veini” (Jh 2:3). Kristus ei olnud veel alustanud avalikku tegevust jutlustaja ja imedetegijana ja Tal polnud seda plaanis teha ka Kaanas (Jh 2:4). Maarja järgnev tegevus tuletab meelde Jeesuse sõnad: “Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile!” (Mk 11:24). Maarja nimelt käsib teenijatel teha nii nagu Jeesus ütleb, palutud ime on juba toimumas, kuigi Jeesus oli andnud näiliselt eitava vastuse (Jh 2:5). Maarja usk ja eestpalve kannavad vilja ja Jeesus teeb esimese imeteo (Jh 2:7–9).

Piibel on siinkohal vahendanud Maarja poolt paljudele (isegi kõikidele) inimestele suunatud üleskutse, mis võtab täiuslikult kokku Maarja ülesande vahendajana: “Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” (Jh 2:5). Maarja juhatab uskliku alati Kristuse juurde. Ilmekalt väljendab Maarja Jumalast sõltuvat eestkostja rolli Jumala õndsusnõus ka Ida kirikute liturgias sageli korratav palvevormel “Jumalasünnitaja palvete pärast päästa meid, Päästja!”.

Kirik ei palu ja ülista Maarjat tema enda pärast, vaid sellepärast, et ta on parim teejuht Vabastaja ja Päästja juurde. Kirik vaatab Kristust Maarja silmadega ja Maarjat Kristuse silmadega. Võime julgelt meie Kuninganna ja Ema kaudu läheneda meie Kuningale ja Päästjale, kes ise valis meie juurde tulemiseks Maarja.

Maarja – kaaslunastaja

Kirik usub ühte Lunastajasse, Jeesusesse Kristusesse. Nii nagu eestkostjana, nii ka kaaslunastajana toetub Maarja täielikult Kristuse vahendusele ja lunastajarollile ning ei suuda ilma Temata midagi. Samas ei ole Maarja ka ainus Kristuse lunastustöös kaasategev inimene. Palvetades teineteise eest, ohverdades oma kannatused ja probleemid Jumalale, pühitsedes esemeid, kohti ja isikuid ja pühendades igapäevaseid toiminguid Jumalale, kuulutades Evangeeliumi, toimetades sakramente ning muul viisil teevad kristlased Kristuse lunastustöö kohalolevaks ja tegusaks ajast aega ning aitavad kaasa hingede päästmisele. Ka Pauluse meelest Kristus oli kindlasti ainuke Päästja, sellegipoolest ta kirjutas: “Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa” (1Kr 9:22). Järelikult osalevad kristlased Jumala päästetöös teisejärguliste päästjatena, kaastöölistena (1Kr 3:9), kaaslunastajatena.

Kannatusel on eriline lunastav väärtus, sest Kristus lunastas meid oma kannatuse läbi. Kristlane ei tunne kannatusi kohates õudust, masendu ega lange muresse või lootusetusse. Vastupidi, ta rõõmustab, et võib kannatada Kristuse pärast ja koos Kristusega (Mt 5:11–12). Paulus ütleb: “Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab kiriku heaks” (Kl 1:24). Paulus õpetab kristlase kannatuse seosest päästmisega ja tõdeb, et “kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse” (Rm 8:17).

Miks siis Kirik nimetab eriti Maarjat kaaslunastajaks (ld Coredemptrix)? Seda tuleb mõista Maarja lähedases ja eraldamatus ühenduses Kristusega. Koos Jeesusega pidi Maarja olema Saatana ja patu vaenlane (1Ms 3:15), koos Jeesusega on ta ihu ja hingega taevases auhiilguses, koos on nad kuningas ja kuninganna, koos uus Aadam ja uus Eeva. Ei olnud juhus, et ingli esimesed sõnad Maarjale peale tema tervitamist olid: “Issand on sinuga!“ (Lk 1:28). Ei ole ka üllatuslik, et kui suurim osa Jeesuse järgijatest hülgas Tema kannatuse hetkel, siis Maarja oli ustavalt Tema lähedal (Jh 19:26).

Maarja kannatas Jeesusega lõpuni. Me ei suuda ettegi kujutada, kui suurt valu Maarja tundis oma südames, nähes kallist ja süütut poega piitsutatuna, pilgatuna ja tapetuna Ristil. Siimeoni ennustus “sinu endagi hinge läbistab mõõk” (Lk 2:35) läks Risti all täide. Kuna kannatusel on eriline väärtus, ja kuna Maarja osales Kristuse kannatuses erilisel viisil, on ta erilisel viisil ka kaaslunastaja. Ta on täiuslikem võimalik kaaslunastaja, kuna tal ei olnud tema enda patte, mille eest ohverdada kannatusi, nii et kõik tema kannatused said kasuks teistele.

Neitsi Maarja on teatud viisil täiuslik kujutis sellest, kui hästi kristlane on mõistnud ja vastu võtnud Evangeeliumi. Kristlane, kellele Maarja on Ema, elab piibellike tõdede keskel. Maarjaga teostuvad kristlase elus Vana Testamendi eelkujud Eevast, lepingulaekast ja kuninganna-emast. Kristus lõi Kiriku inimestele vaimseks koduks, perekonnaks, kus on Isa, Ema, vennad ja õed.

Eelpool mainitud tõsiasjade üle mõtiskleb Kirik ja ülistab Maarjat läbi kõigi sugupõlvede (Lk 1:48), palvetades Ole tervitatud Maarja – palvet, mida ta soovitab siiralt kõigile hea tahtega kristlastele:

Ole tervitatud Maarja, täis armu, Issand on sinuga (Lk 1:28).
Õnnistatud oled sa naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili Jeesus (Lk 1:42).
Püha Maarja, Jumalaema, palu meie, patuste eest, nüüd ja meie surmatunnil. Aamen.

Autori (Margus Heilä) loal võetud, toimetatud ja täiendatud:

https://maarjamaamaarjale.wordpress.com/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga